Polülihape, kõige sagedamini tuntud kui PLA, on taastuvatest ressurssidest valmistatud polümeer. Vastupidiselt teistele termoplastidele, mis põhinevad naftal, sisaldavad mõned PLA tootmiseks kasutatavad toorained maisitärklist, tapiokkjuuri või suhkruroogu. Selle omadused on aga võrreldavad tööstuse muude plastikutega. Need omadused ja tarbijate soov kasutada vähem mõjusat materjali on käivitanud selle kiire sisenemise plastturule konkurentsivõimelise kaubana.
Selles artiklis keskendume muuhulgas PLA plastikule endale, selle koostisele, eelistele, puudustele ja tootmismeetoditele. Kui olete huvitatud 3D-printimiseks mõeldud PLA-hõõgniidi lugemisest, vaadake meie allolevat artiklit.
Kuidas seda tehakse?
PLA on polüester, mis saadakse kontrollitud tingimustes kääritamisel süsivesikute allikast nagu maisitärklis või suhkruroog. Selle ehitusplokkideks võivad olla kas piimhappe või laktiidi monomeerid. Need polümeriseeruvad hiljem PLA-ks.
Esialgu läbib mais märgjahvatuse. Siin olid tärklis eraldatud. Seejärel segatakse tärklis happe või ensüümidega ja kuumutatakse. See protsess “lõhustab” tärklise dekstroosiks (D-glükoos) või maisisuhkruks. Lõpuks tekib glükoosi kääritamisel L-piimhape, mis on PLA põhiliseks koostisosaks.
Millised on selle eelised?
PLA on biopõhine ja biolagunev. Need on silmapaistvamad omadused, eriti kui arvestada, et üks ei tähenda automaatselt teist. Biopõhine olek tähendab, et materjal on saadud biomassist. Biolagunevuse osas muundub PLA looduslikuks materjaliks, nagu vesi, süsinikdioksiid ja komposiit. Selle protsessi viivad läbi mikroorganismid keskkonnas ja see sõltub tugevalt sellistest tingimustest nagu temperatuur ja niiskus.